Kalad ei ela üksnes vees, vaid ka meie keeles ja meeles. Nad on ujunud eesti vanasõnadesse, kõnekäändudesse ja -kujunditesse ning lipsavad nagu iseenesest välja kui ütleme "vana kala", "haugi mälu", "tursanägu" või muud sellist. Ent mida tähendavad ütlemised "küll vesi võlad maksab", "kala tahab ujuda", "tütre' ei olõ soolakala" või "rannameest tapma"? Kes või mis on olnud itikas, suuluisk, merepühe, peru, silgupull, kaakel, abar, mõrra poeg ja veel ja veel? Mismoodi sõnuti ja kuidas kaitsti kalaõnne? Kellel ja miks käskis kalamees lakkuda leivategija tagumikku? Kui palju on Eesti murretes kokku kalanimetusi? Kas 200, 1200, 2000 või veelgi rohkem? Heitsin võrgud sõnamerre, saak on "Eesti kalasõnade" kaante vahel. Vladislav
